Orioni projekt

Orioni projekt (inglise keeles Project Orion) oli aastatel 1958–1963 valdavalt USA-s toimunud uuringute seeria eesmärgiga kasutada tuumarelvi kosmoselaevade jõuallikana (nn tuuma-impulssajam). Idee sündis vahetult pärast esimeste tuumarelvade väljatöötamist Teise maailmasõja lõpuaastail Los Alamoses füüsikute Stanislaw Ulami ja Frederick Reinesi käe all.^[1] Põhiline arendustegevus kulges ettevõtte General Atomics ja füüsiku Freeman Dysoni juhtimisel. Projekt lõppes ametlikult pärast tuumarelvakatsetuste osalise keelamise lepingu allkirjastamist 1963. aastal. Leping keelas muu hulgas tuumaplahvatuste korraldamise Maa orbiidil ja kosmoses.^[2]

Teoreetiliselt võimaldanuks Orioni projekt kiiret ja odavat moodust Päikesesüsteemi planeetide vahel reisimiseks, kasutades vaid 20. sajandi keskpaigas olemasolevat tehnoloogiat. Tuumalõhkepead on energiatiheduse poolest kaugelt üle keemilistest raketikütustest, võimaldades palju suurema kasuliku lasti vedamist. Tänapäeval moodustab valdava osa Maalt startivate rakettide massist kütus. Orioni projekti taaselustamise toetajaid leidub tänapäevalgi^[3], samuti on välja pakutud teisigi sarnasel põhimõttel töötavaid jõuallikaid, näiteks projektid Longshot ja Daedalus.

↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega intro on ilma tekstita.
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega LTBT on ilma tekstita.
↑ Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega uus on ilma tekstita.

[intro-1] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega intro on ilma tekstita.

[LTBT-2] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega LTBT on ilma tekstita.

[uus-3] Viitamistõrge: Vigane <ref>-silt. Viide nimega uus on ilma tekstita.

[1]

[2]

[3]